Segatehnika, 14*21 cm. 2021. 

Illustratsioon luulekogu "Ma olen vikerkaare viimane värv" jaoks. Autor Hedvig Ammurgas.

" „Mis asi on vikerkaar?”
see nii mõistmatu viiesele Romiinele
kelle pähe punutud violetlindiga patsipaar
ja küsimust täis pilk peatumas isale.
Kuid isa on tark mees:
ta telefonist wikipedia kärmelt avab
kulmu kortsutab ja lausub prillid silme ees:
,,Vikerkaar on optikanähtus, mis meie silmi tabab,
me hingepeeglis spektrivärvustes kaarekujuline valgusriba.
Sa Romiine veel liiga pisi mõistmaks, kasva veel.”
Kuid tüdruk ei mõistnud, mis tal siis viga?
Jah, veel oli ta kõmpimas lasteaia teel.
Kauniks oli kullatud ta süda ja hing
ja jutt kui kolmekümnesel,
siiski olematu oli sõprusring.
Kuid kõik mured haihtusid vikerkaare ilmumisel.
Kirest lembunud punast,
kelle embusesse oranž langenud.
Rõõmust säravat kollast,
kellel sõprus rohelisega arenenud.
Sinine, kui rohelise toonitaja
ja neiu juustepaela värvi lilla-
nõnda näeb värvide iseloomu koolimineja.
Astub Romiine isaga üle kaarja silla.
,,Kuidas tekib vikerkaar?”
Taas sõber taevasel laval värve paljastab,
ja isal seiskub jalapaar,
wikipedia avab, tarkuse puurist vabastab:
„Päikesekiirte eri lainepikkustel erinev murdumine
nad peegeldama ajab, kerajate piiskadena pilvest siis sajab
nii viimase vaatleja selja tagant toimub langemine.
Atmosfääris iga veepiisk prismana kajab:
lahutab valge valguse erineva lainepikkusega komponentideks.
Kui see lahutamine toimub miljontes piiskades, siis vihma sajab,
nii me taevasse ilmub vikerkaar imelisteks minutiteks.”
Olete mõistmatud, kui arvate, et neiu seletust vajab!
Ta peake pliks-plaks jutu klaariks muudab,
nõnda uus vikerkaare definitsioon kõlab:
Päike, meie päeva rõõmu toodab,
kuid meie silmi säraga kinni tallab.
Nii murduvad ta kiired hellad,
sest silmapaare diiva vajab,
et süda arvaks: inimesed pole õelad.
Pilve silmist aga vihma sajab:
tema kauni päikese kiired kildudeks langemas,
pisarad kiiri puhtaks pesema ruttavad.
Päike armastuse värve pestud kiirtelt nägemas,
nõnda armunud vikerkaarega meid rõõmustavad. "

Ma olen vikerkaare viimane värv

" Tere armas, kas olid nii habras,
hoidsid mu pisaraid varnas,
kui mu mõistus pilvisse auras?
ere kallis, kas nõrkeb mu jalg teel,
mis lookleb imehallis silmade punutud alleel?

Seletus:
Mis viga?
Mu pea on alati lilla olnud!
Ära imesta, sa vastik siga,
et mind märganud pole.
Kas see pole mitte kole?
Hoida taskus roosi,
keeta kannikestest moosi.
Ei mõista?
Roos võrdub iha,
kannike kevade armuiga.
Teretan suve,
kaitseks haaran luige sule,
su deemoni heidan läbi tule. "